Põhimõtted

Eelmise sajandi alguseni valitses tõekspidamine, et esteetilised kvaliteedid põhinevad objektiivsetel faktidel. Otsustamine ilu ja inetuse üle põhines süsteemsel argumentatsioonil ja analüüsil. Ka ilu teemadel arutledes võib lähtuda põhimõttest, et professionaal opereerib klassifikatsioonide ja teooriatega, diletant ainult silmale nähtavate juhuslike omadustega. Tõsi, tarbijana küll teinekord õigeid otsuseid langetades, kuid mitte osates analüüsida ilu tekke põhjuseid.

 

Millised on siis need objektiivsed faktid? Võiks alustada sellest, et on kaks põhilist loomemeetodit: üks analüüsiv ja analüüsist tulenev, teine intuitiivne ja analüüsita. Sealjuures võib analüüsiv looja piltlikult öeldes võtta ruudulise paberi, ja asetades selle intuitiivse looja teosele, leida sealt süsteeme, millest tollel polnud aimugi. Samas on mõlemad edukad ja saavutavad häid tulemusi.

 
Objektiivne on aga siinjuures, et mõlema jaoks on olulised korrapära ja proportsiooni alused Korrapärata pole ilu. Mis oleks heliteos noodikõrgusi järgimata? Keegi ei vaidle vist vastu, et seda nimetataks müraks. See võib olla huvitav hetkeks, põnev korraks, aga mitte kestval tarbimisel ilus. Ilu aluseks on arvulised ja geomeetrilised proportsioonid. Sellele võib vastu vaielda osas, mis puudutab loodust – taimi, loomi, inimest; samuti võib siin olla piiriks see, et ilu pole võimalik tõestada. Kuigi ilusa inimese näo osad on proportsioonis, detailid paraja suurusega, sümmeetrilised ja näib, et sinna ei pea midagi lisama ega ära võtma, ei oska me seda seletada, miks see just sellisena nii hea vaadata on. Aga arhitektide elu on lihtsam, sest vormid on enamasti sirgjoonelised, ja ka kõverjooned omavad mõõte. Seda arvuliste proportsioonide või siis tunnetusega kombineerimist nimetaksin matemaatiliseks esteetikaks. See on esteetiliste vormide tuletamine selle põhimõtte baasil, et matemaatiliste kombinatsioonide abil loodud jaotused ja proportsioonid näevad välja kenad ning oskuslikult ja fantaasiaga kokku sobitatult sugugi mitte igavad. 
Matemaatiline esteetika on ajatu ja universaalne, nagu noodikõrgused. Nii nagu see kehtis Palladio ajal, kehtib see ka tänapäeval.

 
Teine objektiivne fakt on esteetiliste vormide tekkimise ajaline järjepidevus: igal vormil ja detailil on oma ajalugu, tekkepõhjused, algpäritolu. Kui näiteks teada, et arhitraavi teatud osa pidi varjama talastiku – laetalad, saab kasutada seda detaili ka muudetuna, aga samas jääb see õigeks. Samuti on räästakast ikkagi karniis oma horisontaalses osas ja seda teades on loominguline vabadus ja valikuvõimalused palju suuremad. Siin võib tuua paralleeli keelekasutuse ja -loomega, kus igal sõnal on oma sünnilugu ja uut terminit luues peaks teadma selle sõna päritolu ning tüve tähendust ka teistes keeltes. 
See oleks siis ehk ajalooline esteetika. Ei ole võimalik luua ilu, kui sa ei tunne selle detailide, koostete ajalugu. Tänapäeval ehitatakse väga palju hooneid puhtalt tehnitsismist, matemaatilisest esteetikast lähtudes. Sel puhul on hooned kui masinad, millel pole sidet eelnevate aegadega. Iseenesest pole ju masinas midagi halba. Aga masin kulub, läheb rikki ja asendatakse uuega. Seega on ta lühiajaline ja võibki olla köitev lühikest aega. Hoone aga on pikaajaline, seetõttu ei tohiks ta muutuda tüütuks, vaid peaks ilusana mõjuma ajatult. 
Seda meeles pidades ja arvestades peaks teadmisi matemaatilisest ja ajaloolisest esteetikast kombineerides olema võimalik luua midagi sellist, mis köidab pikaks ajaks ja millele hiljem lammutusluba nii kergesti ei anta.